On aeg
Usun, et meil igal ühel võib olla oma arusaamine ajast ja ka
näiteks minuti pikkusest, kuid kokkuleppeliselt on igas minutis kuuskümmend
sekundit, igas tunnis kuuskümmend minutit, igas päevas kakskümmend neli tundi ja
nii edasi. Ja need ju ongi mõõtühikud, milles me aega või selle kulgemist
mõõdame. Aga kui ei oleks ka neid kokkuleppelisi suurusi, siis ega aeg sellele
vaatamata ei peatuks, vaid aina liiguks edasi.
Nii ütleb ka Piibel, et aeg on igal asjal taeva all. Tavaliselt me aga mõtleme sellele siis, kui kellegi aeg on siin ilmas otsa saanud ja seisame puusärgi ääres. Siis tunneme sisimas, et kui palju oleks veel tahtnud talle öelda, aga aega enam ei ole.
Seega on ka üheks aja mõõduühikuks päevad, mida võime siin
maailmas rännata, kogu meie elu pikkus. Ja seegi on meie igaühe jaoks erinev.
Kuid aja juures ei olegi mitte üldse oluline see, kui palju
seda meile kellelegi antud on, vaid see, kuidas me oskame kasutada seda aega,
mis meile antud on. Aja kulgemise abil näeme me elu, näeme maailma pidevat
muutumist ja arenemist. Ja meiegi areneme ja muutume ühes maailmaga. Ja
sõltumata kollageenist ja Botoxist muutume me päevast päeva vanemaks. Lisaks
kõigele, mis meie ümber pureb ajahammas ka meie ihu.
Samas mida enam aeg edasi liigub, seda enam on meil
võimalust ammutada teadmisi ja oskusi, harida ennast. Ja üks juudi vanasõna,
ütleb, et kui peres ei ole vana meest, siis tuleks ta peresse osta. Ja seda
ikka seepärast, et peres võiks olla elutarkust, mida on võimalik koguda vaid
aastatega.
Aga kuidas siis meie oma aega kasutame? Ansambel
Indigolapsed laulavad oma laulus 200 aasta pärast, et „kahesaja aastapärast pole sellel üldse vahet, kas ma elasin, nagu
soovisin, kas ma julgesin ja kas ma üldse proovisin nõnda elada, et elu oleks
elamine“ kuid tõdevad samas, et praegu on see oluline küll.
Tõesti kauges perspektiivis ei pruugi nii mõnigi asi, mida
me teeme olla eriti mõttekas, sest ega 200 aasta pärast ju keegi tegelikult
meid ei mäleta, kuid pragune hetk, selle hindamine ja oskus seda kasutada on
kõige olulisemad.
See on nii seatud, et
aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab! Kuid see kuidas meie oskame seda aega
kasutada, kas me lihtsalt veedame seda ja lahu(s)tame oma meeli, või kasutame
me hetki mis meile antud targemaks saamiseks, on meie endi teha.
Mikk Leedjärv
koguduse õpetaja