tagasi pealehele

On aeg

kirja pandud: 07. juuli 2011
See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab! Ja päevad läevad ja aastad mööduvad! Nii laulis kord Ivo Linna ajast, mis ei peatu. Ja tõesti aeg ei ole peatunud, vaid on edasi tõtanud ja muudkui tõttab veel.

Mis aga on see aeg, mis tõttab, mis aina edasi ruttab ega peatu?


Usun, et meil igal ühel võib olla oma arusaamine ajast ja ka näiteks minuti pikkusest, kuid kokkuleppeliselt on igas minutis kuuskümmend sekundit, igas tunnis kuuskümmend minutit, igas päevas kakskümmend neli tundi ja nii edasi. Ja need ju ongi mõõtühikud, milles me aega või selle kulgemist mõõdame. Aga kui ei oleks ka neid kokkuleppelisi suurusi, siis ega aeg sellele vaatamata ei peatuks, vaid aina liiguks edasi.

Nii ütleb ka Piibel, et aeg on igal asjal taeva all. Tavaliselt me aga mõtleme sellele siis, kui kellegi aeg on siin ilmas otsa saanud ja seisame puusärgi ääres. Siis tunneme sisimas, et kui palju oleks veel tahtnud talle öelda, aga aega enam ei ole.

Seega on ka üheks aja mõõduühikuks päevad, mida võime siin maailmas rännata, kogu meie elu pikkus. Ja seegi on meie igaühe jaoks erinev.

Kuid aja juures ei olegi mitte üldse oluline see, kui palju seda meile kellelegi antud on, vaid see, kuidas me oskame kasutada seda aega, mis meile antud on. Aja kulgemise abil näeme me elu, näeme maailma pidevat muutumist ja arenemist. Ja meiegi areneme ja muutume ühes maailmaga. Ja sõltumata kollageenist ja Botoxist muutume me päevast päeva vanemaks. Lisaks kõigele, mis meie ümber pureb ajahammas ka meie ihu.

Samas mida enam aeg edasi liigub, seda enam on meil võimalust ammutada teadmisi ja oskusi, harida ennast. Ja üks juudi vanasõna, ütleb, et kui peres ei ole vana meest, siis tuleks ta peresse osta. Ja seda ikka seepärast, et peres võiks olla elutarkust, mida on võimalik koguda vaid aastatega.

Aga kuidas siis meie oma aega kasutame? Ansambel Indigolapsed laulavad oma laulus 200 aasta pärast, et „kahesaja aastapärast pole sellel üldse vahet, kas ma elasin, nagu soovisin, kas ma julgesin ja kas ma üldse proovisin nõnda elada, et elu oleks elamine“ kuid tõdevad samas, et praegu on see oluline küll.

Tõesti kauges perspektiivis ei pruugi nii mõnigi asi, mida me teeme olla eriti mõttekas, sest ega 200 aasta pärast ju keegi tegelikult meid ei mäleta, kuid pragune hetk, selle hindamine ja oskus seda kasutada on kõige olulisemad.

See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab! Kuid see kuidas meie oskame seda aega kasutada, kas me lihtsalt veedame seda ja lahu(s)tame oma meeli, või kasutame me hetki mis meile antud targemaks saamiseks, on meie endi teha.

Mikk Leedjärv
koguduse õpetaja

avalda oma mõte ...

Nimi
E-mail
Vastus
Email again: