Viimsi Teataja HINGENURK: Inimesena maailmas.

Viimastel nädalatel maailmas toimunu on väga paljude inimeste elu peapeale pööranud. Plaanitud lennureisid tuli edasi lükata ja oodata, et hajuks tuhapilv, mis jäiselt Islandi saarelt meieni kandus. Samas iga päev saabub erinevaist paigust üle maailma uudiseid traagilistest õnnetustest, kus paljud inimesed hukkuvad.

Üldiselt need juhtuvad meist kaugel ja jätavad meid külmaks, kuid vahel see justkui raputab meidki mingist unelaadsest olekust üles, milles oma igapäeva askelduste keskel oleme. Nii oli Poola riigijuhtidega juhtunu ehmatuseks paljudele.

Tihti kõneldakse inimese eluteest siin maailmas, kui ühest rännakust, rännakust, mis algab sünniga ja mille lõpp siin maailmas saabub surmaga. Ja kõik see, mis sellesse vahepealsesse aega jääb, ongi meie igaühe oma elu. Väga paljusid asju saame me ise otsustada ja valida, kuid siiski on ka palju asju mille üle meie ei saa otsustada, nii olemegi looduse ja looja meelevallas ning paljud meie jaoks nii loomulikuna näivad valikud, võimalused mis koguaeg olemas on olnud võivad ühel hetkel lihtsalt kaduda.

Teel olles on väga oluline seada sihte ja teada, kuhu soovitakse jõuda sõltumata kõigest, mida teel kohata võib. Me teame, et eesmärgile viib tee, kuid suur osa sellest teest avaneb meile siis, kui me sinna jõuame. Nii tõustes mööda mäe külge kulgevat teed ülespoole ei tea me, mis ootab meid ees künka taga või käänakule lähenedes ei saa me näha käänaku taha. Kuid siht peab meil siiski selge olema.

Kust oleme meie inimestena siia maailma tulnud, selle kohta on palju teooriaid, kuid kristlik arusaam on, et Jumal on loonud inimese hoolitsema oma loodu eest, hoolt kandma selle kauni planeedi eest. Meile ikka meeldib end upitada ja vahel nimetada end looduse krooniks, kuid kas me tegelikult ka seda tiitlit väärime? Kuidas me käitume Jumala looduga, loodusega, mis meid ümbritseb? Me tahame seda allutada oma tahtmisele, arvame, et see on looduse krooni ülesanne. Nii aga me sageli kipume hoopis loodut hävitama. Ja mis siis saab looduse kroonist, kui enam loodust ei ole? Eks siis lõppeb see teekond.

Tagasi mõeldes teekäimisele, siis on väga oluline, kellega koos me teel oleme, kas me oskame hinnata oma kaaslasi, nemadki on ju taeva kingitus meile, et meie teekäimine toredam oleks. Hea seltskonnaga on alati julge teele asuda ja eesmärgi poole liikuda.

Hea seltskonna tunnusteks, mis aga meid rõõmsalt eesmärgile lähemale viivad on usaldus teineteise vastu, oskus leida kompromisse ja hoolimine üksteisest ning oma teest.

Me kõik oleme teelised, ja sammume oma teed. Me peame olema tänulikud, et meil on kaaslasi ja toetajaid, kellega jagada oma muresid ja kellega rõõmustada üheskoos. Selline ongi elu inimesena maailmas, meil on omad valikud omal teel, kuid tee ja eesmärgi on andnud meile Looja, kes on kinkinud meile elu, kes on andnud meile ülesande loodu eest hoolt kanda.