Viimsi Teataja HINGENURK: Suur Reede ja Ülestõusmispühad ...

09. aprill 2010
…on teised suured kirikupühad jõulude järel. Võib isegi öelda, et peamised pühad, sest jõulupühad on viimasel ajal kujunenud rohkem kaubandus- ja kultuuripühadeks. Pealegi on Jeesuse Kristuse sündimise täpne aeg teadmata (neil aegadel ei peetud sünniregistreid) ja see on seostatud talvise pööripäeva ajaga hiljem. Teisiti on lugu tema hukkamise ja ülestõusmisega – nende aeg on teada. Need toimusid juutide paasapühade ajal 30. aasta paiku.
Jeesuse surmamõistmise tegelikuks põhjuseks oli see, et ta oli tõeliselt äraostmatu selle sõna kõige paremas mõttes. Ta ei lipitsenud kellegi ees ega otsinud koostöövõimalusi mitte mingite olemasolevate poliitiliste ega religioossete jõududega. Vähe sellest – ta paljastas halastamatult eriti rahva religioosse eliidi, kes üritas teda rünnata, silmakirjalikkuse. Samal ajal ei olnud talle probleemiks suhelda põhjakihi inimestega, kellest “korralikud” eemale hoidsid. Selline inimene oli talumatu. Ta tuli hukata. Jeesus arreteeriti neljapäeva õhtul. Reedel toimusid kohtuprotsessid ja hukkamine ristilöömise teel. Kohtuinstantse oli kokku kolm. Kõigepealt juutide endi kõrgeim omavalitsusorgan – süneedrion. Neil oli tarvis leida Jeesuse surmamõistmiseks sobiv ettekääne, et ise puhtaks jääda. Paraku, seda leida ei õnnestunud – valetunnistajad rääkisid üksteisele vastu. Lõpuks tuli ülempreestrile päästev mõte – ta nõudis Jumala nimel vannutades, kas Jeesus tunnistab end Jumala Pojaks. Vastus oli jaatav, ja leiti, et see ongi piisav põhjus – ta teotab Jumalat. Mis tunnistusi meile enam vaja?!

Aga juutidel polnud õigust surmaotsust täide viia. Selleks viidi Jeesus järgmisse kohtusse – Rooma maavalitseja Pilaatuse ette. Tema jaoks aga poleks leitud “süü” olnud mingi argument. Seepärast süüdistati Jeesust seal hoopis poliitilistes sepitsustes – näiteks selles, et ta keelab keisrile maksu maksta (!) ja üldse kujutab endast ohtlikku
mässujuhti. Niisiis, juutide juhid muretsesid äkki Rooma okupatsioonivõimu heakäekäigu pärast. 

Pilaatus polnud eile sündinud ja sai ruttu aru, et selle kohtuprotsessi puhul on mängus mingid isiklikud arveteklaarimised – et igatahes surma pole Jeesus küll ära teeninud. Ta tahtis Jeesuse lahti lasta ja üritas selleks mitmeid manöövreid. Üks neist oli Jeesuse saatmine kolmandasse kohtusse – kuningas Heroodese ette, kelle valitsuse alla Jeesus kodukoha järgi õieti kuuluski. Pealegi oli Heroodes juhtumisi parajasti Jeruusalemmas – las tema lahendab seda suppi. Paraku, Heroodes tahtis end küll Jeesuse arvel lõbustada, aga mitte ebameeldivat kohtuasja lahendada. Ta saatis Jeesuse Pilaatuse ette tagasi. 

Pilaatus tahtis endiselt vägisi Jeesust lahti lasta. Nii tuli teda “töödelda”. Lõpuks öeldi talle: “Kui sa selle lahti lased, siis sa ei ole keisri sõber …! Mõistad?” See vihje mõjus. Ta andis survele järele. Ta võis ka mõelda, et lõppude lõpuks polnud ühe juudi saatus väärt, et riskida oma karjääriga. Ometi pidas Pilaatus vajalikuks oma käed demonstratiivselt sellest loost puhtaks pesta ja öelda, et tema on selle õige verest puhas. Selle vastu polnud juutidel midagi. Nad olid nõus vastutama: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” (Peaasi, et sa teed, mis sulle öeldakse!) 

Selline on vabas ümberjutustuses suure reede sündmuste üldplaan. Need sündmused üksikasjalikumalt – tänamatus, valesüüdistused, pilkamised, mõnitamised, piitsutamised ja lõpuks julm hukkamine – näitavad suurepäraselt inimese tegelikku palet, milleks ta on võimeline ja mida ta ka tegelikult teeb, kui voli kätte anda ja kui ükski karistus ei ähvarda. Sedasama on nähtud läbi ajaloo ka sõdades, ja mitte ainult. 

Niisiis, juutide juhid said lõpuks oma tahtmise. Jeesus hukati. See asi oli ühel pool. Või kas ikka oli? Mis sai edasi? 

Sellest kuuldi möödunud pühapäeval kõigis kirikutes üle maailma. See on kõige uskumatum lugu, mida võib kujutleda – surnuist ülestõusmine. Kogu maailma ajaloos on seda reaalselt elanud inimesega juhtunud väidetavalt ainult üks kord. Pole ime, et seda ei tahtnud kuidagi uskuda Jeesuse õpilasedki, rääkimata teistest – kuni meieni välja. Aga just seetõttu oleks seda raske pidada ka väljamõeldiseks. Sest milleks mõelda nii reaalsetele sündmustele välja nii uskumatu lõpp? Jeesus Kristus on … (igaüks lõpetab lause ise).

Aare Kimmel
EELK Randvere koguduse hooldajaõpetaja

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Vastus
Email again: