Jeesuse surmamõistmise tegelikuks põhjuseks oli see, et ta oli tõeliselt äraostmatu selle sõna kõige paremas mõttes. Ta ei lipitsenud kellegi ees ega otsinud koostöövõimalusi mitte mingite olemasolevate poliitiliste ega religioossete jõududega. Vähe sellest – ta paljastas halastamatult eriti rahva religioosse eliidi, kes üritas teda rünnata, silmakirjalikkuse. Samal ajal ei olnud talle probleemiks suhelda põhjakihi inimestega, kellest “korralikud” eemale hoidsid. Selline inimene oli talumatu. Ta tuli hukata. Jeesus arreteeriti neljapäeva õhtul. Reedel toimusid kohtuprotsessid ja hukkamine ristilöömise teel. Kohtuinstantse oli kokku kolm. Kõigepealt juutide endi kõrgeim omavalitsusorgan – süneedrion. Neil oli tarvis leida Jeesuse surmamõistmiseks sobiv ettekääne, et ise puhtaks jääda. Paraku, seda leida ei õnnestunud – valetunnistajad rääkisid üksteisele vastu. Lõpuks tuli ülempreestrile päästev mõte – ta nõudis Jumala nimel vannutades, kas Jeesus tunnistab end Jumala Pojaks. Vastus oli jaatav, ja leiti, et see ongi piisav põhjus – ta teotab Jumalat. Mis tunnistusi meile enam vaja?!