Järjest lühemaks jäävad päevad ja järjest madalama kaarega käib päike taevas. Ja eks see ole ikka märk sellest meile, et suvi on seljataha jäänud ning käes on sügis. Käes on aeg kus koristame saaki, et seda koguda talveks, mis ees ootamas. Ning kuuldud kirjakoht on justkui kõige õigemas ajas selleks, et meile meelde tuletada nende samade viljapuude näitel seda, et meiegi oleme need, kes peavad oma elus vilja kandma.
See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab! Ja päevad läevad ja aastad mööduvad! Nii laulis kord Ivo Linna ajast, mis ei peatu. Ja tõesti aeg ei ole peatunud, vaid on edasi tõtanud ja muudkui tõttab veel.
Mis aga on see aeg, mis tõttab, mis aina edasi ruttab ega peatu?
