tagasi pealehele

Sõnad ja viljad

Mis või kes oleme meie? See sõltub sellest, millist vilja me kanname. Nii eristame me ju ka õunapuud ploomipuust suures osas ikka selle järgi, millised viljad neil on. Mõnel puul on viljad head ja magusad, mis meeldivad kõigile, samas mõnel teisel on nii hapud ja mõrud, et mitte keegi ei soovi neid maitsta.

Millise viljapuuga soovime aga meie sarnaneda?

Usun, et loodame me igaüks ikka seda, et meie oleme puud, mis kannavad head ja maitsvat vilja, kuid see on meie lootus ja selle üle kas need viljad tegelikult ka head on, otsustab Jumal.

Nii kõnelebki Jeesus täna sellest, mil moel meie üle kohut mõistetakse sel kohtupäeval, mis ees ootamas. Ja kuigi me võime ju püüda hapusid ja mõrudaid vilju ilustada, ja nad võivadki olla vaadates ilusad, ei kõlba nad siiski süüa ja on halvad.

Nii ongi meil täna võimalus mõelda, kuhu poole meie kaldume, millised meie oleme, kas head või halba vilja kandvad? Kas me oleme head või kurjad inimesed? Millised on need sõnad, mida meie kõneleme?

Kuuldud kirjakoha esimene poole ei olegi ju tegelikult väga raskesti mõistetav, päris lihtne on aru saada sellest, et heal puul on head viljad ja halval halvad, kuid palju keerulisem on mõista seda kirjakoha teist poolt, kus Jeesus ütleb, et me peame igast tühjast sõnast kohtupäeval aru andma. Vat see on ehmatav. Kuid eks nii see ole, me kanname vastutust iga sõna eest, mida me ütleme oma ligimestele, iga sõna eest, mis tuleb meie keelelt.

Ja kui me ka püüame vilju ilustada, siis sõnade ilustamine ei ole võimalik, kurjad sõnad on kurjad ja nendeks nad jäävad.

Kui püüda seda erinevust piltlikustada, siis jah, viljapuud me tunneme viljast ja lehtedest ja õitest, saame kindlaks teha, mis puuga tegu, kuid sõnad on justkui raagus puu, millel puuduvad need lehed, need õied ja viljad, mille järgi hinnata, kas see on hea või halb. Raagus sõnad suul, selliselt kõneleb sõnadest ka üks ilus Rein Rannapi laul. 

Aga mille järgi siis eristada tühjasid sõnu nendest, mis ei ole tühjad?

Kõige mõistlikum seletus on ehk see, et õiged on sõnad, mis on kantud armastuse vaimust, mis on üles ehitavad ja kosutavad, tühjad aga need, mis lammutavad, mis teevad kurja.

Ma usun, et me igaüks oleme kogenud oma elus selliseid hetki, kus oleme mõelnud, et kuidas on võimalik, et üks inimene oskab sõnu imeliselt ritta seada selliselt, et see puudutab teiste hinge, kuid sama mõni teine küll kõneleb, kuid need sõnad ei jõua kellegi teise hinge.

Ja nii on ka näiteks palvetamisega, enne kui Jeesus õpetab oma jüngritele Meie Isa palvet, ütleb ta neile: „Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.“ Sõnaohtrus on pigem ikka kahjulik, kui kasulik. Sest kui neid sõnu mis lendu lähevad on palju, siis on inimesel väga raske kontrollida, nende võimet kanda head sõnumit kuulajani. Siis sageli on sõnadest saanud jutumõmin, mis ei vii sõnumit kohale. 

Ja eks Jeesus juhib oma järgijate tähelepanud sõnade olulisusele ikka seepärast, sest ta valutab südant sellepärast, millised inimesed on. Enamus inimesi ju siiski on sellised, kes sõnadega ehitavad suuri linnu aga käega ei suuda kärbse pesagi valmis teha. Meie sõnad on suured, aga tühjad, justkui õhupallid või suured mullid, mida me lendu laseme, kuid see mis neid täidab on tühipaljas õhk ja nendega ei ole võimalik ehitada miskit.

Millised aga siis on sõnad, mis peaksid kõlama meie suust, et need ei oleks sõnad, mis on öeldud tuulde, vaid et need oleksid sõnad, mis võiksid kõlada taeva lael?

Need on sõnad, mis tulevad meie südamest, need on sõnad, millesse paneme me osa oma hingest.

Väga paljude asjade puhul me inimestena alahindame asjade väärtust ja olemust, ja nii on ka sõnadega. Me arvame, et kui ütleme midagi sellist, mis pole ehk alati kohene või vahel riivab teisi, et siis võetakse seda naljana ja keegi ei pane neid tähele. Kui ka inimene kellele me seda ütlesime, seda tähele ei pannud, siis Jumal kuuleb kõike ja küll ta siis küsib meie käest, kui õige hetk käes, miks me nii kõnelesime?

Vahel tundub, et meil kirikuski on liigpalju sõnavahtu, mis loob küll mulje ilusast armastusest ja hoolimisest, osadusest, kuid nagu me teame, siis vaht vajub kiirelt kokku ja kaob, ning nii jääbki järgi palju tühjust ja vähekene neid sõnu, mis tõeliselt sõnumit kannavad.

Ja kõige enam on selles vahu tekitamises süüdi kirikuõpetajad, kes sageli vaimustuvad sellest, et neid kuulatakse ja siis vahutavad nii kuis jaksavad, mõtlemata sellele, et iga sõna eest tuleb vastutust kanda.

Nii ka seda jutlust ette valmistades mõtlesin ma korduvalt, et millised on need sõnad, mida ma peaksin ütlema ja millised need, mida ma ei tohiks öelda. Ja ikka ja jälle jõudsin siis selleni, et Jeesus – meie aitaja annab meile neid sõnu, mida me ütlema peame, Tema on see, kes armastuse väes annab meile seda, mida jagada.

Ja muide, tänane pühapäev kannabki pealkirja Jeesus – meie aitaja!

Need sõnad, mis tõusevad meie huultelt lendu saades hoogu südamest ja armastuse väest on need, mis leiavad tee teiste inimeste südametesse. Need aga, mis tekitavad lihtsalt vahtu ja hägustavad pilti kukuvad maha, halb muidugi, kui nad siiski lendavad teiste inimesteni ja teevad neile haiget. Seepärast peamegi me ikka ja jälle enne kui mõne sõnalinnu teele laseme ka mõtlema, kas need sõnad on õiged ja head.

Nii on sõnad viljad, mis võetakse puuküljest ja mis viiakse vahel kaugele, et teised neist osa saaks, sest hea sõnum väärib vaid laiali kandmist. Kahjuks on aga maailmas valdavalt vastupidine arusaam, ja vaid skandaalid ja kurjad väljaütlemised on need, mis laialt levivad. Need aga teevad inimestele haiget ja hävitavad meid.

Sellises maailmas jätame meiegi ütlemata palju häid ja ilusaid sõnu kartes, et need ei jõua sinna kuhu nad võiksid.

Lõpetuseks aga soovin veel öelda seda, et kui me arvame, et sõnal ei ole jõudu, siis mõelgem vaid sellele, kuidas maailm alguse sai? Kõik mis maailmas on, on loodud Jumala Sõna läbi!!! Jumala Sõnal on suur jõud, aga ka meie sõnal on jõud, mis võib hävitada, kui me kurjasid sõnu ütleme, või meie sõnad võivad kuulutada rõõmu sõnumit, kui me õigeid ja häid sõnu lausume!!

Seega, milliseid vilju kandvad puud soovime meie olla???

Aamen