Jumala rahva koduigatsus

Milline aga taevariik tegelikult on, seda saame me kogeda siis, kui me sinna jõuame ja see millal see sünnib on Jumala otsustada.

Pauluski kõneleb Heebrea kirjas tulevase linna taotlemisest, mille poole me püüdlema peame. Ja see mis aitab meid ikka lähemale sellele on headus ja armastus oma ligimeste, maailma ja oma Jumala vastu. Ja Paulus kõneleb ka kiitusohvrist, milleks on tunnistamine Jumalast nendele, kes ei tunne veel Jumalat.

Ja see tulevane linn on taevariik, kuhu jõudmist on Jumal tõotanud igale ühele, kes usub.

Taevariigist kõneldes kasutatakse üldiselt tuleviku vorme ka keeleliselt seepärast võiks nagu järeldada, et see on midagi kauget, mis ootab meid ees siis, kui me siit maailmast lahkume. Kuid kas see ikka on nii?

Otseselt taevariiki me ehk tõesti jõuame peale siit ilmast lahkumist, kuid Jumal on andnud headuse ja armastuse inimestele siin maailmas ka selleks, et me võiksime juba siin kogeda natukenegi seda, mida Jumal meile tõotab Taevariigis. Ja see, kui taevalikuks kujuneb meie elu siin maailmas sõltub meist igast ühest ja sellest, kuidas me oskame õigeid otsuseid langetada, ligimestele head teha, Jumalat armastada.

Paulus kõneleb ka meile kiitusohvritest, mida me Jumalale tooma peaksime kõige selle hea ja ilusa eest, mida me võime siin maailmas elades kogeda. Ja nende kiitusohvritena ta nimetabki headust ja osadust.

Vaadates juudirahva ajalukku, sellesse aega ka kui Paulus kõneles need sõnad, siis oli iga inimese jaoks loomulik, et Jumalale pidi ohvreid tooma, neid asju, mille eest ohverdama pidi oli päris palju, ja osa kõigist ohvritest olid kiitusohvrid.

Tänapäevaks on olukord palju muutunud, enam ei osata mõista ohvrite toomise vajadust Jumalale, sest ohverdamist mõistetakse ehk natukene valesti. Ohver ei ole kohustus vaid hoopis võimalus kaasa aidata, et rohkemad inimesed võiksid kogeda armastust, headust ja osadust siin maailmas. See ei ole kohustus, et vat nüüd ma pean, see on võimalus, ma võin, kui ma soovin.

Jumal on meiega koos alati ja see, kas me tunneme ja kogeme Tema lähedust ja kandmist, sõltub meie oskusest seda näha. Nii eestlaslik on ju arusaam, et kui mul hästi läheb, siis olen ma ise tubli ja kui läheb halvasti, siis on teised kõik ära rikkunud, kuid asjad käivad tegelikult ju hoopis teistmoodi. Kui meil hästi läheb, siis Jumal õnnistab meid, ja kui meil halvasti läheb, oleme milleski eksinud ja peame meelt parandama.

Meie olemuses on kaks poolt ja kumb nendest peale jääb sõltub meie otsustest ning selle tulemuseks on siis kas edu ja õnnistus või vastasel juhul mure ja raskused. 

Ja eriti, kui meil inimestena hästi läheb, siis üldise arusaama kohaselt oleme ise tublid ja teised peavad meid kiitma. Kuid kõige hea taga on Jumal, kes õnnistab meid kõige heaga ja kui me oskame seda kõike head Temalt tänuga vastu võtta, siis meie elu siin maailmas võib olla Taevariigi sarnane.

Kui meil hästi läheb, siis me peame tänama Jumalat ja kui meil on elus katsumusi, ka siis peame Teda tänama, sest Jumala abiga saame ka kõige raskematest katsumustest läbi.

Ja tõesti ainus, mida me Jumalale tooma peame on tänu ja kiitus, sest Tema on kõik nii targasti seadnud. Jumal tahab, et me võiksime juba siin maailmas kogeda armastust ja headust, tunda, et Taevariik on lähedal.

Ja nagu Paulus ütleb, siis tänuohvriks Jumalale peame tooma osa sellest kõigest heast, mida ise kogeme, jagama seda ligimestega. Ja nagu ta ütleb:

Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest
ohvritest on Jumalal hea meel!

Aamen.