Kadumatu väärtus - armastus!

Seda lugedes tekkis tahes tahtmata mõtte, et kas liiga paljuks ei lähe, kui kõneleda igal pühapäeval Jumala armastusest. Võiks ju rääkida ka mõnest muust teemast, kuid seda mõtet edasi mõeldes mõistsin, et kirikus ju tegelikult iga jutlus, mis iganes teemal see ka ei ole, kõneleb Jumala armastusest ja heldusest. Kui me kõneleme Jumalast, kes on armastus, siis alati armastusest kõneldes me kõneleme ka Jumalast. Jumal on oma armastuses igal aja hetkel meie juures ja me võime olla kindlad, et Tema armastus meie vastu ei lakka, mitte kunagi ja mitte ühekski silmapilguks.

Palju keerulisemad on aga lood meie armastusega Tema vastu. Väga lihtne oleks, kui Jumala armastamine oleks ühe ja kindla isiku armastamine, aga nii see ei ole. Jumal on kõikjal ja kõiges. Nii on meie teel ikka ja jälle takistusi, sest meie mõistus tõrgub ja kipub valima keda ja mida me armastame. Ja peamiselt me ju ikka armastame meeldivaid asju ja toredaid inimesi.

Tänases kirjakohas kõneldakse meile venna armastamisest, mis on veel iseenesest kerge ülesanne. Palju keerulisem on täita Jeesuse antud juhtnööri armastada oma vaenlasi ja nende eest palvetada.

Psühholoogias kõneldakse inimeste vahelist suhtlemist iseloomustades peegeldamisest, kus üks osapool võtab üle teise emotsioonid ja tunded, olgu need siis head või halvad. Ja valdavalt on dikteerib nii emotsioone, kui tundeid see, kes suhtlust alustas. Kui meil on hea olla, on ka meie suhtluskaaslasel varsti hea, ja kui oleme kuri ja halb, siis võime kindlad olla, et meiegi oleme peagi samasugused.

Kui me lähtume sellest printsiibist, siis mõte: Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Peaks olema meile lihtne täita, kuid millegipärast see ei ole nii. Ja ehk eelkõige seepärast, et me peame armastust mis tuleb Jumalalt väga kitsaks ja vahel ka vähetähtsaks osaks oma elus. Meil on tihti sassis prioriteedid, keda me ennekõike armastama peame.

Jeesuse antud armastuse käsus on kirjas: Armasta Issandat oma Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast, kuid inimese loomuses kipuvad olema need asjad natukene teises järjekorras, ikka me tõstame esimesele kohale enda ja see kes teise koha saab, on juba erinev. Kelle jaoks on teisel kohal Jumal, kellel ligimene. Aga Jumala esikohale seadmine tundub, et tänapäeval ühe normaalse inimese elu juurde justnagu käia ei saaks. Nii pühendataksegi Jumalale aega siis, kui seda enda tegemistest üle jääb. Meie Jumala suhe jääb tahaplaanile. Seepärast need jutlused, mis ikka ja jälle kõnelevad Jumala armastusest meie vastu, peaksid meie südametunnistusele koputama ja meile meelde tuletama, et me ikka vaataksime endasse ja mõtleksime, milline on meie suhe Jumalaga, Jumalaga kes enne kõiki aegu meid on armastanud, kes on oma Poja andnud armastuses meie eest ja kes lakkamatult meid armastab.

Ja tahaks öelda, et seejärel peame vaatama, kuidas on meil lood venna ja oma ligimese armastamisega, kuid ligimese armastamine on osa Jumala armastamisest, seepärast ei ole see vähem tähtis.

Et meie saaksime väljendada oma armastust Jumala vastu, peame me armastama seda, mida Tema on meile andnud.

Võib tunduda naiivsena väide, et kui Jumal on armastus, siis armastus on Jumal, kuid selles võites võib olla päris palju tõest.

Jumal on meile, inimestele andnud ülesande hoolt kanda selle paradiisiaia eest, kus me elame. Aga kas me oleme head aednikud? Nii mõnelgi pool kõneldakse sellest, kuidas meie tänapäeval elame siin maailmas tulevaste põlvede arvelt, laename tulevikust, et meil siin ja praegu oleks hea ja tore. Selline käitumine ei ole aga jätkusuutlik, sest millalgi saabub hetk, kui enam ei saa tulevikult midagi laenata.

Ja meilgi siin Eestimaal tundub vahel olema justkui olukord, kus kodanikena arvame, et riigivõim on justkui jumal, kelle käest me peame kõik saama. Kui meil ei ole tööd, peab riik meile selle andma ja kui saame vähe palka, siis on ikka valitsus süüdi. Mina aga julgen öelda, et selline arusaam oleks pidanud juba 20 aastat tagasi surema, kui me Jumala armu läbi iseseisvasse riiki elama asusime.

Kui palju armastame me oma kodu, oma kodumaad?

Armastus ei ole ju see, kui me istume oma mätta otsas ja muudkui aga kirume, mis halvasti ja valesti, ja ise ei liiguta sõrmegi.

Reedel esitleti filmi pealkirjaga „Su üle Jumal valvaku“, mille on kokku seadnud Eesti Filmiarhiivi materjalidest Märt Müür ja mille teksti on kirjutanud Andres Põder, ja mis kõneleb eestlaste religioossusest enne II maailmasõda. Võib öelda, et kuni Eesti Vabariigi lõpuni oli kirik olnud väga tugevalt Eesti rahvusliku identiteedi kandjaks ja oli täiesti normaalne, et inimene uskus. Number mis kõige rohkem mind ehk üllatas oli, et 99% noortest käis leeris, sest leer oli iseseisva elu algustähis. Kui leeri käidud, tunnistati inimene n.ö. täiskasvanuks. Kahjuks küll seda filmis ei mainitud, millised inimesed moodustasid selle 1 protsendi. Aga seda saame väita, et tuhatkond aastat on Eestimaa olnud kristlik maa ja ega need 50 aastat nõukogude riiki ei ole meie rahvast tegelikult muutnud, see on ajanud vaid paljud inimesed segadusse, sest meid on lahti rebitud sellest, mis on olnud meie vaar-vaar isadele väga oluline osa elust. Ja selle võiks kokku võtta öeldes: armastada Issandat oma Jumalat ja oma ligimest nagu iseennast.

Ehk on taas aeg, kus kristlastena ja Kristuse ihuna, Tema kirikuna peame julgelt välja ütlema, mis meie maal pragu vajaka on, mis me saame teha, et mitte elada tuleviku arvelt.

Meie saame olla ehk isegi natukene eeskujuks, püüdes väljendada seda armastust, mille Jumal meile andnud on, oma ligimeste vastu ja ka oma vaenlaste vastu. Me ei tohi olla arad, peame julgelt tunnistama.

Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.

Aamen