Kadunud ja jälle leitud

Kannatuse ja raskuse on osa elust, mis meil on, kui mitte seepärast et Jumal oleks meie elud selliseks loonud, vaid seepärast, et meie ise muudame need selliseks ise enda tarkuse ja mõttetute soovidega. Jumal on loonud inimese aga hoopis teistsuguste kavatsustega. Tema soov on, et me tunneksime rõõmu kõigest, mis Tema meile annab ja ei rikuks seda elu kõige tühisega, kuid seda on väga raske ellu rakendada.

Kui me ka hetkeks suudame justkui õigel teel püsida, siis järgmisel hetkel võime astuda auku ja kukkuda. Sest ahvatlusi ja kiusatusi on nii palju. Ja siis inimene mõtlebki, et elu peabki olema selline kannatuste rada. Ja lisaks sellele, et me sattume kiustustesse ja avatlustesse, inimese loomuses on veel kalduvus selliste asjadega kiidelda. Ja nii me suurustleme tegelikult hirmsate asjadega, ja alandlikkusele ei oska üldse mõeldagi.

Tänases kirjakohas kõneldakse meile nii mitmestki väga olulisest asjast, esmalt juhitaksegi meie tähelepanu sellele, et Jumal annab armu alandlikele! Teiseks seda, et meie ei kannata üksi! Ja need kannatused, mis ka meie elus on, ei ole tegelikult üldse mitte igavesed, sest Jeesus on meid lunastanud ja vabaks päästnud nendest ahelatest, kui meie vaid usume ja loodame kõiges Jumala peale.

Jumala arm ja heldus on üle kõige, see on palju suurem kui meie katsumused ja kannatused. See katab kinni kõik haavad ja tervendab meid meie süütegudest, kui me ise vaid neist oskame lahti lasta.

Brasiilia lüürik ja romaanikirjanik Paulo Coelho on öelnud: „Ainus võimalus kannatust vältida, on armastamisest keelduda.“

Tundub, et nii see tõesti on, kui me armastame, siis peame olema valmis ka kannatama, sest armastus on ju hoolimine, kaasa elamine, toeks olemine.

Ja kui mõelda sellele, et Jeesus pidi kannatama meie kõikide pattude pärast, sest Tema armastas meid nii väga, siis milline oli see valu ja vaev, mida meie kannatused Temale põhjustasid, siis sellest eluga sai välja tulla vaid Jumal, kes on loonud maailma, kes on kõige vägevam!

Täna öeldakse meile ka veel seda, et kannatused on osa kristalse elust. Ja nii see tõesti on. Mida lähemal meie Jumalale oleme, mida lähemale me jõuame heale, seda tugevamat vastutööd teeb kurat ja püüab meid Jumalast eemale tirida. Ja ainus, mis siis päästab on usk Jumalasse.

Jah, me peame siis ka ennast alandama, peame tunnistama oma pattu, peame ütlema, et me eksisime, kuid vaid see ongi tee, mille kaudu me saame andeks oma patud ja võime tunda, et Jumal on meiega.

Nii võime me olla kadunud, kuid kui meid leitakse taas, on taevas suur rõõmu pidu. Sest Jeesuski ütleb: Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.

Meeleparandus aitab meid! Kui meie meelt parandame ja pöörame oma näo Jumala poole, siis tõesti Jumal on meile armuline! Sest Tema lapsed ei pea mitte, millestki puudust tundma!

Eesti keeles on üks päris huvitav sõna, mida kasutatakse päris erilaadses tähenduses, selleks sõnaks on muretsema.

Me muretseme kõige pärast! Esmalt me muretseme endale ilusa kodu ja auto panga abiga, ja siis me muretseme sellepärast, kuidas me ikka suudame laenu maksta ja lisaks veel muretsema ka sellepärast, et tööd on nii palju et lähedaste jaoks aega ei jää. Ja nii meie elu kujunebki üheks suureks muretsemiseks. Ja kõike seda just sellepärast, et me usaldame vaid iseennast ja ei usalda Jumalat.

Me püüame nii tõesti vist kannatusi vältida ja jätame kõrvale armastuse, mis tegelikult inimesest inimese teeb. Nii ju kõneleb ka armastuse ülemlaul piiblis sellest, et oleksime kumisev plekk nõu või kõlisev kuljus, kui meil ei oleks armastust. Aga selliseks me inimestena tihtilugu püüamegi ise muutuda, arvame, et saame ise kõigega hakkama, sõidame justkui teerulliga üle teiste inimeste tunnetest et ise edukas olla. Ja siis kui selle edu üürike sära kaob laskume musta masendusse.

Jumalal on meile varuks aga elu täis rõõmu ja naeratusi, õnne ja päikesepaistet, kui me usaldame oma Taevast Isa, kes teab, mida meie vajame.

Jah, armastusega kaasnevad kannatused, kuid kui me käime teed Jumalaga koos, siis mitte ükski kannatus ei saa olla suurem, kui armastus, sest Jumala abiga saame me üle ka kõige suurematest kannatustest, armastus võidab kõik kurja.

Ja see, mille täna siit kaasa võime oma südames võtta on see: Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema meid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest Tema peab hoolt meie eest!

Kui oleme ka eksinud ja kadunud, vaid alandudes Jumala palge ette, Tema võimsa käe alla, ootab meid ees pääsemine!

Aamen