Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.

Paulus kõneleb tänasel Jumala hoolitsuse nime kandval pühapäeval meile sellest samast, mis see vanasõna, kuid lisab siia juurde selle, et kõik vahepealne on Jumala hool ja armastus meie vastu, see sõltub Jumalast, mis meie külvatud seemnest kasvab, sest on ju Jumal loonud meid ja kõik selle, mille keskel me elame. Kui me külvame nisu, siis kasvab sellest nisu, kui me külvame maltsa, siis kasvab sellest malts, mis lämmatab muud taimed, ja kui me külvame head, siis võime ka headuse vilja kord lõigata.

Ja nii on, et Jumal aitab meid, kui me ise endid aitame.

Siinkohal räägiksin ühe loo, mida te paljud kindlasti teate, kuid mis minu meelest sobib siia päris hästi ilmestamaks seda, kuidas meie inimesed loodame Jumala peale, kuid ise ei taha lillegi liigutada.

Kord üks mees, palus ikka ja jälle Jumalalt, et ta võiks loteriiga võita, algul küll harvemalt ta palus seda, kuid üha enam ja enam ta palus, kuid mida ei tulnud oli loteriivõit. Kord kui mees taas palus Jumalalt, kuulis ta Jumala häält, mis ütles: „Kui Sina ostad loteriipileti, siis mina saan anda Sulle ka võidu!“

Ja tundub, et tegelikult väga sageli on meie elus selliseid olukordi, kus me püüdleme millegi poole, ise mõtlemata sellele, mida meie teha saaksime, et see eesmärk saavutada. Nii loodame ikka ja jälle lõigata ead vilja, ise mitte midagi külvamata, või tõesti loodame, et kui peotäie umbrohtu mulda puistame, võime paari nädalapärast head vilja lõigata. Aga nii need asjad ei käi.

Meie südame hoiak, meie mõtted, meie ütlused ja teod on seemneks, mida me külvame. Kas need on head? Või on need sellised, millest midagi head kasvada ei saa?

Tänapäeva heaolu ühiskonnas, kus tegelikkuses me elame, püütakse kõik taandada kliendi ja teenindaja suhtele, et kui sina maksad, siis mina pakun sulle soovitud kaupa. Kuid elus ei saa kõiki asju selliselt ajada. Vahel tuleb head külvata ja selle vilja valmimist väga pikalt oodata, ja nagu Pauluski ütleb, et me võime ka enne nõrkeda, kui me jõuame ära oodata vilja valmimise, kuid head sellepärast tegemata me ei tohi jätta, sest hea tegemata jätmine on ka patt.

Olen päris palju mõelnud selle üle, kui palju oleks maailmas neid inimesi, kes kirikus käiksid ka siis, kui nad peavad maksma seda hinda reaalselt rahas, mis Jumala arm ja heldus väärt on. See on mõõtmatu summa, ja arvan, et isegi maailma rahaliselt kõige rikkamad inimesed ei oma piisavalt raha, et tasuda Jumala armu eest õiglast hinda. Kuid see kõik ongi meile tasuta ja meie ei pea selle eest maksma mitte sentigi. Jah, meil on võimalik anda tänutäheks Jumalale oma ohvriand, annetus, kuid see ei ole tasu selle eest, et Tema meid päästnud on, vaid see on meie tänu.

Juhtusid ühel õhtul vaatama saadet Mida Teie arvate, kus sel korral räägiti reisimisest ja sellest, et eestlased ei oska tippi, jootraha anda, kui nad reisil on. Mujal maailmas on see loomulik, et tänutäheks abi eest hotellis kohvrite tassimisel, või restoranis hea teeninduse eest antakse jootraha. Ja ehk tasuks meil võtta ka Jumalale tänutäheks annetamist justkui jootraha maksmist, kõige selle hea eest, mis Tema meile andnud. Ja selle summa ju sõltub meie südametunnistusest. Ja tõesti, ega meie eestlastena tegelikult ei oska annetada, sest arvame, et igal asjal on kindel hind, mida me selle eest maksma peame, ja kui selle teada saame, siis ikka kaupleme, et väiksema väljaminekuga hakkama saaksime.

Kui aga nüüd tagasi minna külvamise ja lõikamise juurde, siis tõesti on see nii, et selleks, et meie võiksime end õnnelike ja armastatutena tunda, peame meie ligimesele head tegema ja neid armastama. Kui meie seda suudame, siis Jumal aitab meid kõigest läbi ja siis võime ka tõesti kogeda armastust ja hoolitsust. Ja mitte ainult inimlikku hoolitsust, vaid Jumalikku hoolitsust.

Osalesin eile ühel kokkusaamisel, kus me kõnelesime rajatavast Mustamäe kogudusest ja sellest, kuidas tegelikult on see ühe väikese inimgrupi koormaks saanud, millele teised praostkonna kogudused kaasa ei aita. Usun, et neid samu tundeid ja mõtteid on olnud ka siin Viimsis koguduse rajamise aegu, kuid ikka on edasi liigutud ja kõik Jumala hoolde usaldatud, kuid Jumal ongi meid kõiki teisi kogudusi selleks siin olla, et me võiksime olla toeks neile, kes abi vajavad, olgu siis koguduse või inimesed.

Ühele kogudusele on äärmiselt oluline suunatus väljapoole, koguduse misjonimeelsus, koguduse soov jagada ka oma ressursse selleks, et Jumala riigi töö võiks edasi minna. Meie oleme külvajad, kui meie ei aita, ei kõnele inimestele sellest imelisest kingitusest, mille Jumal meile Jeesuse kaudu teinud on, siis me ei saa ka kogudusena häid vilju tunda. Kui meie oleme valmis aitama ja oma ressursse jagama, siis Jumal õnnistab meid hea viljaga.

On ju olemas ka vana ja hea ütlus, andmise rõõm on see kõige suurem rõõm. Ja seda see tõepoolest on! Loomulikult on tore ka saada, kuid see on inimlikkus, mis siis meis rõõmustab. Kui meil on võimalus jagada seda head, mida meile on usaldatud, ja me teeme seda, siis Jumal näeb, et me oleme head majapidajad ja hoolitseb, et meil ikka oleks seda rohkelt, mida teistelegi jagada.

Nii jagades me saame aidata kanda teiste koormaid ja saame kindlad olla, et kui meil peaks häda käes olema, siis me ei ole üksi, siis Jumal hoolitseb meie eest.

Ja nii saavadki reaalsuseks ka Pauluse sõnad: Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!

Kogudustena oleme me teineteise sõbrad ja see on ju täiesti normaalne, et sõbrad toetavad sõpru, kui on raske ja jagavad rõõmu, kui on hästi läinud. Millegipärast on aga kujunenud meil koguduste vahelised suhted justkui maavõistluseks, kus kuulutatakse võitjaks ikka see, kes rohkem suudab ära teha, ja need kel raske jäävad üksi oma muredes.

Usun, et meil igal ühel on vaja ligimesi, kellega jagada rõõmu ja muret, kellele me saame loota ja kellesse me saame ka uskuda. Kuid suurimaks sõbraks on meile Jumal, kes on alati meie kõrval ja valmis meid kuulama, ja kui meie suudame jagada seda head, mida temalt saame, külvata seda, siis Tema hoolitseb selle eest, et sellest kasvaks palju head vilja.

Jumal on armuline neile, kes oskavad jagada ja kes oskavad väärtustada headust. Sest mida meie külvame, selle vilju me ka lõikame.

Aamen