Kannatused ja ohvrid

Apostel Paulus kõneleb meile täna liha puhtusest. Sellest, kuidas VT traditsiooni kohaselt oli enda vaimse ihu puhastamise võimaluseks ohverdamine Jumalale. See oli Jumalaga – lepituse otsimine, et andeks paluda oma eksimusi ja patte.

Altarist kuuldud Abrahami ja Iisaku lugu teame me kõik ja see on kõige ilmekam näide sellest, milliseid ohvreid peaksid inimesed olema valmis Jumalale tooma. Isa Abraham oli valmis ohverdama oma poega Iisakit Jumalale, kui Jumal seda soovib. See on ülim ohver, väljendab ülimat armastust!

 Lood olid nii VT ajal, kuid Jeesuse tulekuga maailma hakkasid asjad muutuma. Juba see, et Jeesus, Jumala Poeg sündis inimesena siia maailma on esimene ohverdus Jumala poolt, selleks et päästa inimesi patu koormast. Ning Jeesuse süütu surm ja Tema ülestõusmine olid need, mis panid nii-öelda i-le täpi. Seeläbi Jumal lepitas inimesi iseendaga ja tõi inimeste eest ise ohvri. Jeesus oli ohver lepitamaks kogu inimkonda Jumalaga. See on ülim ohver, mida armastuses on võimalik teha.

 Ja olles paastuajas võiksime me igaüks mõelda sellele, kuidas meie mõistame seda ohvrit mille Jumal on teinud meie päästmiseks, Ta on lasknud oma ainsa Poja vere valada, et ekslike ja patuseid inimesi aidata. Ja kui valus võib olla Jumala jaoks see, et ikka on maailmas nii palju inimesi, kes ei mõista seda, ja elavad elu, mis viib hukatusse.

 Meid on vabaks ostetud Jeesuse vere läbi, kuid mida oleme meie valmis ohverdama Jumalale?

 Sellele küsimusele peame me leidma igaüks oma südames vastuse ja seda me ei pea teistega arutama, kuid enda jaoks me peame sellele vastuse leidma.

 Ehk tasub siinkohal natukene mõelda üldse ka sellele, mis on üldse ohverdamine, mida see sõna tähendab. Ohverdamine on millestki loobumine Jumala meeleheaks. Ja see kui raske see on, sõltub sellest, kui kinni me millegi küljes oleme. Millegi kalli vabaks laskmine on ju väga raske ja see põhjustab suurt hingevalu ja kurbust. Kui me aga mõistame, milleks on vaja ohvreid tuua Jumalale, siis taipame, et mitte miski siin maa peal ei ole olulisem ja väärtuslikum, kui meie suhe Jumalaga. Ja kuna Jumal on toonud ülima ohvri meie eest, siis ei ole meil vaja patust pääsemiseks muid ohvreid tuua, kui vaid tunnistada oma pattu ja kahetseda, ning paluda neid andeks Jumalalt.

 On ju Jeesuse kaudu tõotanud Jumal, et Ta annab patud igale ühele andeks, kes neid tunnistab ja kahetseb ja püüeldes paremaks saamise poole palub oma eksimused andeks.

 Meil ei ole mitte mingit kohustust Jumalale ohverdada, me ei pea ohvri altarile viima turteltuvisid ega tallesid, et end vabaks osta, sest meid on lunastatud Jeesuse vere läbi. Üks ja ainus, mida me peame tegema, me peame Jumalat tänama selle armu ja helduse eest, mida Tema on lasknud meile osaks saada. Selle tänuga peaksid kaasnema tänuohvrid Jumalale, millega me saame öelda, et ei ole olemas mitte midagi sellist siin maailmas, millest me ei suuda loobuda, et tänada oma Jumalat.

 See on raske ja seepärast peame ka mõtlema sellele, mida me oleme valmis andma tänukingituseks Jumalale, kes on andnud meile elu, kes on meid vabastanud patu orjusest ja kingib meile igavese elu? Tema on andnud meile kõik, ja meiegi peaksime andma kogu oma elu Tema teenistusse, et Teda tänada selle eest.

 Ja tõesti, paastuaeg on üks enese õpetamise aeg, enesesse vaatamise aeg, kus me saame õppida end tundma ja ehk jõuame ka mõistmisele, kuidas me oleme kinni tühistes asjades, mis kaovad ja mis hävivad ning nende pärast jätame kõrvale ainsa mis annab meile elu, oma suhte Jumalaga.

 Igal aastal me peame ikka uuesti ja uuesti vaatama endasse, sest ikka kipuvad valed asjad meis esile kerkima ja takistama meie suhtlemist Jumalaga. Ja see, mis takistab meid Jumalaga suhtlemast, mis tuleb meie ja Jumala vahele, on patt.

 Armastuse side Jumalaga on see, mis viib meid igavesse ellu ja olles Jumala lähedal, mõistes Tema armu suurust, ei saa siin maapea olla mitte midagi sellist, millest loobumine selleks, et Jumalat tänada oleks meie jaoks liiga suur ohver. Sest kui me armastame Jumalat, siis me usaldame Teda ja teame, et see, mis on Tema tahtmine on õige ja vajalik, kuigi see võib vahel olla meie jaoks valus ja raske esmapilgul. Tagantjärgi vaadates aga võime me mõista selle õiget olemust ja tunda, et see on meid kasvatanud ja Jumalale lähemale viinud.

 Ainsad ohvrid, mida meie peame tooma oma elus on tänuohvrid Jumalale, need leevendavad meie kannatusi ja viivad meid Jumalale lähemale.

 Aamen.