Me ei ela ilmas üksi, meil on kaaslased – ...

Kuuldud kirjakohas Roomakirjas kõneleb Paulus, sellest et elame Issandale ja oleme Issanda omad, kas me siis elame või sureme, ja et meie peame kord igaüks oma tegudest aru andma Issanda ees, kuidas meie oleme hoolinud ja hoolitsenud kõige selle eest, mille Jumal meile andnud on.

Arm ja halastus, mis on meile Jumalalt osaks saanud aitavad meil jõuda meeleparandusele ja püüelda järjest paremaks saamise poole.

Nii peame meiegi olema armulised oma kaaslastele ja halastama, kui on vaja, sest muidu kasvab meie koorem, mida kandma peame, kasvab asjade hulk, milles peame kord Jumala ees aru andma.

Mis aga on halastus?

Piiblis leiame me väga palju erinevaid kohti mis kõnelevad Jumala halastusest, sellest kuidas Jumal annab inimesele andeks rumalused ja isekuses tehtud halvad teod, juhatades inimest meeleparandusele, kuid inimene mõne aja pärast ikka eksib taas. Aga Jumal on siiski armuline edasi.

Siinkohal peaksime ehk mõtlema sellele, mida tähendab meie jaoks sõna halastus. Ja vaadates seda sõna piibli kontekstis, siis võiks öelda, et alastus on andeks andmine, kui eksija ise veel ei ole mõistnud oma teo halba olemust. Jumal halastab langenud maailma peale, saates oma Poja Jeesuse maailma. Ja alles siis kui inimesed on surmanud Jumala Poja, kes tuli neid päästma mõistavad osad, et Jumala on nende peale halastanud, et Jumal on halastaja Isa.

Üks fraas, mis võib-olla väga ilmekalt kõneleb halastuse olemusest on lause, mille Jeesus ütles ristipuul: Isa anna neile andeks, sest nemad ei tea, mida nad teevad. Selles lauses ei kõnelda halastusest, kuid selles on Jeesuse palve, et Jumal andestaks neile, kes täidavad kurja käsku ise teadmata, mida nad teevad.

Kui tihti meie peaksime halastama oma ligimeste peale, andeks andma enne, kui teo tegija, sõna lausuja ise mõistab oma teo või sõna kurjust ja tagajärgi?

Ka sellele küsimusele võiks vastata Jeesuse sõnadega: Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.

Nendele Jeesuse sõnadele järgneb Piiblis tähendamissõna südametust sulasest, kus Jeesus õpetab meile, et halastuse puul ei saa lugeda kordasid, mil halastada. Halastamine ei ole kaup, millega kaubelda, vaid kui on vaja halastada ja andestada, siis peame me olema valmis seda tegema. Olgu see vajadus siis meie elus 7 korda, seitsekümmend seitse või seitse tuhat seitse sada seitsekümmend seitse korda. Halastamist ei ole mitte kunagi liiga palju.

Ja eks Pauluse kaudu täna meile öeldud sõnad aitavad meid ikka ka halastuse teel püsida, sest kui me mõistame, et elu mida elame on Issanda arm ja heldus meile, Tema on halastanud meie peale, siis ei ole tõesti meil mitte mingit õigust mitte halastada ligimese peale, kes on eksinud. Nii nagu me evangeeliumist kuulsime, enne kui me läheme välja tõmbama pindu oma venna silmast, peame me välja võtma palju ise enese silmast.

Halastamises on meie jaoks väga oluline osa enda kasvatamisel, enda tegude, sõnade ja mõtete analüüsimisel ja meeleparandusel, kui mõistame, et oleme valesti käitunud, valesti öelnud, oleme kellelegi haiget teinud.

Jah, enese üle me saame ja peamegi mingil määral kohut mõistma, kuid see on ka ainus koht, kus me võime seda teha. Meil ei ole mitte mingisugust õigust kohut mõista oma ligimese üle ja temale mitte andeks anda, kui meile on andeks antud.

Nii peamegi elama oma elu selliselt, et meie teod, sõnad ja mõtted oleksid puhtad ja näitaks meie ümber olijatele, et Jumal on meile halastanud ja andeks andnud meie eksimused ja seda võib Jumal teha iga inimesega, kes usub Jumala halastusse ja armastusse.

Aamen