Mis on õige ja mis on vale?

Tänaseks pühapäevaks antud kirjakoht Rooma kirjast aga kõneleb meile õigeks mõistmisest armust, mitte meie tegudest sõltuvalt. Kui meie usume, siis saame meie ka andeks oma eksimused, mis me inimlikus rumaluses teeme. Nii nagu on osa meie olemusest patt, nii on meil ikka ja alati selle kõrval olemas võimalus armu leida Jumala silmis ja oma patud andeks saada.

Inimloogikale oleks kindlasti palju vastuvõetavam arusaam, heast teost, millele järgneb kiitus ja halvast teost, millel järgneb karistus, kuid kõik siiski sõltub Jumalast, kes on maailma loonud, ja Tema teab, mis on kõige parem lahendus. Sest tegelikult kipub ju ikka olema nii, et inimene vahel võib loobuda soovist saada õnnistuse osaliseks, ja jätab nii hea tegemata ning kannatab karistust, teades, et see järgneb halvale teole, seega n.ö. piitsa ja prääniku meetod ei toimi. Eks sellepärast on ka Jumal kujundanud asja selliselt ja andnud meile inimestele Jeesuse toodud lunastuse kaudu uue võimaluse jõuda õndsasse ja igavesse ellu.

Ja kui meie soovime oma tegusid ja otsuseid seada, siis selle juureski peaks olema kõige olulisemaks kriteeriumiks armastus. Meie teod peavad olema armastusest kantud ja meie otsused armastuses langetatud. Siis me püsime sel teel, mis on Jumalale meelepärane.

Üks vana lugu räägib nõnda:

Kord põgenes üks noor mees sõdurite eest, kes tahtsid teda kinni võtta ja hukata. Noor põgenik tuli väiksesse külla, mille sõbralikud elanikudandsid talle turvalise varjupaiga ja süüa. Mõne ajapärast tulid sõdurid külla ja nõudsid nooruki väljaandmist. Sõdurid lubasid küla maha põletada, kui noorukit välja ei anta. Külaelanikud läksid külavanemaga kirikuõpetaja juurde nõu küsima, mida nad tegema peaksid? Õpetaja vaimuliku juhina ja külavanem ilmaliku juhina pidid otsustama, mida teha. Õpetajal ja külavanemal oli kaks võimalust. Nad kas loovutavad noore põgeniku ja päästavad küla, või lasevad küla maa põletada ja päästavad nooruki.

Õpetaja ja külavanem pidasid isekeskis nõu ja lugesid tarku raamatuid kogu öö, leidmata lahendust. Lõpuks, lugedes piiblit, leidsid nad sealt järgmised sõnad: „kui üks mees sureb rahva eest, on see parem, kui laseksite kogu rahval hukkuda!“ Selle peale loovutasid õpetaja ja külavanem nooruki, süütu mehe sõduritele. Nooruki kaebehüüded kõlasid üle küla, kui teda sealt läbi veeti ning lõpuks hukati.

Möödusid aastad, kui kord tuli külla üks prohvet, läks õpetaja juurde ja ütles:

-         kuidas te võisite nii teha? Jumal saatis selle nooruki rahva päästjaks ja teie loovutasite ta piinamiseks ja hukkamiseks?

-         Mida ma siis valesti tegin? Kaitses end õpetaja

-         Me vaatasime koos külavanemaga, mida on selle kohta raamatutes kirjutatud ja tegime nii nagu oli öeldud.

-         Seda tegitegi valesti, ütles prohvet.

-         Te vaatasite raamatusse, kuid te oleksite pidanud vaatama nooruki silmadesse.

Piibel pühakirjana on väga oluline ja hea ja ka 10 käsku ning muud seadused on väga olulised ja head, selleks et me oskaksime tõesti seda oma elu ja radu, kuid liigselt kinni olles seaduses võime me ka valesti talitada, just nii nagu see kirikuõpetaja ja külavanem selles loos.

Jeesuse antud armastuse käsk on üle kõigi seaduste ja seepärast kõik mida meie teeme peab olema kantud armastusest. Mitte ükski inimelu ei ole vähemväärtuslik, kui üks küla, sest iga inimene on suurim väärtus, iga inimene on ainulaadne Jumala looming, seepärast on vaja inimesi armastada.

Jah, tahes tahtmata ei suuda me inimestena kõiki ja kõiges armastada, sest me oleme inimesed, kuid me peame selle poole ikka püüdlema, sest nii me liigume meeleparanduse teel ja saame elada oma elu oma Taevasele Isale meelepärastelt.

Tema armastab meid piiritult ja tingimusteta ja annab meile andeks kõik meie eksimused, seepärast meie peame ise õppima ja jõudma mõistmisele, mis on õige ja hea just praegu ja nüüd, mitte uurima, mida targad raamatud ütlevad, sest praegune olukord võib olla teistsugune, võib olla selline, mida veel kunagi olemas pole olnud ja millest vana ja tark raamat ei tea midagi, sest maailmas kõik on muutumas, elu muutub koguaeg, kuid üks mis on kindel ja jääv on Jumala armastus ja halastus meie vastu.

Seepärast me saamegi oma eksimused andeks, kui me suudame need iseendale andestada ja kui me usume, et Jumal armastab meid vaatamata meie rumalatele ja isekatele tegudele ja mõtetele.

Sest meid mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.

Aamen