Usk ja tunnistamine

Inimesed on uskunud läbi aegade ja mõnede teadlaste arvates eristabki inimest muust loodust võime uskuda ja tunnistada oma usku. Uskumine millessegi üleloomulikku ja uskumine imedesse.

Möödunud reedel käisime vaatamas Tuhalas nõia kaevu, kaevu millest vesi pressib üles, kui see enam maa-alusesse jõkke ära ei mahu. Tänapäeval on sellele seletus ja tõestus olemas, miks see selliselt toimib, kuid nii nagu nimigi ütleb, siis kunagi, kui see kaev rajatud on, pole seda selliselt mõistetud ja on nõiduslikuks peetud. Nii ongi päris paljusid asju siin maailmas peetud nõiduseks, kui nad erinevad loomulikust, nii öelda normaalsest olukorrast.

Nii me usumegi asjadesse, mis on meie jaoks üleloomulikud ja erilised ja mida me sageli tegelikult seletada ei oskagi. Usk Jeesusesse ja Tema ülestõusmisesse on ka üks selliseid asju, mida me saame südamega tunda ja uskuda, kuid teaduslikult tõestada ei saa. See on midagi sellist, mis ei mahu maailma tavapärase toimimise piiridesse.

Usun, et usk on tõepoolest olemas kõikide inimeste südames, või õigemini võime uskuda. Ja ka võime uskuda Jumalasse. Vähesed inimesed aga on tunnistanud oma usku, tunnistanud, et nad usuvad millessegi imepärasesse.

Usu teeb elavaks sellest tunnistamine ja julgus jagada sellest tulenevat rõõmu ligimestega.

Kuuldud kirjakohas kõneldakse meile täna Kristuse ülestõusmise tunnistamisest, sellest kuidas on kinnitust leidnud, et Jeesus Jumala Poeg on tõepoolest võitnud surma ahelad. Samuti tehakse selles vahet inimese ja Jumala poolt antud tunnistusel.

Naised ja jüngrid, kes leidsid ülestõusmispüha hommikul tühja haua olid alguses ehmunud ja nõutud, kuigi nad kohtasid inglit hauas oli raske uskuda, et selliselt kannatanud ja ristil surnud inimene võiks surnuist üles tõusta. Kuid see mida Jeesuse järgijad kogesid sel ülestõusmise pühale järgneval nädalal kinnitas nende usku ja andis palju tunnistust sellest, et Kristus on ülestõusnud! Jüngrite kohtumine Jeesusega Emmause teel ja Kristuse kohalolek jüngrite ühisel õhtusöögil olid need, mis avasid jüngrite südamesilmad ja nad tunnistasid: Kristus on ülestõusnud!

Jeesuse jüngrid kogesid sel nädalal Jumalikku tunnistust Jeesuselt. Ja meieni on see Jumalik tunnistus jõudnud evangeeliumina. Ja sellele lisandub inimeste tunnistused usust ja imelistest tegudest, mida Jumal on andnud näha usklikele südametele.

See on imeline, kuidas Jumal kannab inimest, kes oma südame avab Temale, usub ja tunnistab oma Jumalast. Ja nii nagu Piibliski öeldakse: Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Kui Jumal, maa ja taeva looja on meiega, siis on ka meie elu imeliselt ilus ja see on tunnistus Jumala armust, mitte pelgalt meie usk. Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Nii ütleb meile Johannese kirja autor täna. Usk on and Jumalalt ja nii on and Temalt ka tunnistus.

Jeesus on öelnud: Mina olen tee ja tõde ja elu, keegi ei saa Isa juurde muidu, kui minu kaudu! Ja sellele Jumalikule tunnistusele lisandub tänase kirjakoha viimane salm, kus öeldakse: Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.

Elu on täisväärtuslik vaid elades koos Jumalaga. Usk mis on meie südames, tunnistused mida saame Jumalalt ja ligimestelt on need mis kinnitavad meie usku. Ja nii on ka meie usklik süda valmis tunnistama: Kristus on kuningas, võit on ta päralt! See on tunnistus, mis annab meile igavese elu. Igavese elu taevases õndsuses kord siis, kui me lahkume siit ilmast ja imeliselt ilusa elu ka siin maapeal. Sest Jeesus on ju tõotanud olla ka siin maapeal igapäev meie juures, kuni ajastu lõpuni, kui me usume ja oleme ristitud. Ristimine ongi meiepoolne tunnistus, et Jeesus on surnud meie pattude eest ja ülestõusnud, et meiegi võiksime osa saada taevasest rõõmust.

Tunnistamine oma usust on vahel päris raske, ja eks saatan ju püüab ka ikka meid takistada, et meie ei tunnistaks Jeesusest, Jumala Pojast, kes on meid päästnud patu ahelatest. Nii paneb ta meid piinlikust tundma sageli, kui meie peaksime tunnistama oma usku, rikub meie tunnistuse sellega.

Tänapäeval on levinud arusaam, et usk ja kõik religioossusega seonduv on iga inimese isiklik asi, ja sellest ei räägita avalikult, et mitte riivata teiste inimeste arusaamasid, et ei tekiks konflikte. Mõnes mõttes on see mõistetav ja aktsepteeritav, kuid kui vaadata seda tänase kirjakoha valguses, siis usk ilma tunnistuseta on poolik ja kui meie usk jääb iga ühe era asjaks siis jääb väheseks ka tunnistust kõigest heast ja imelisest, mida Jumal meile annab. Tundub, et seegi arusaam on mõjutatud kurja poolt, kelle eesmärgiks on, et inimesed ei tunnistaks Jumalast.

Usk on tõepoolest iga inimese era asi, see mis on meie südames, kuid tunnistus usust ongi see, mis peab olema suunatud meie ligimestele, et me saaksime teineteist toetada ja kui on kahtlusi, neid hävitada. Nii üheskoos käies saame tugevamaks usus ja saame rohkem julgust tunnistada Jumalast, oma taevasest Isast ja Jeesusest, Tema ainusündinud Pojast, kes on meid Lunastanud.

See olgu meie usk ja tunnistus, nüüd ja ikka, päevani, mil Jumal meid taevasse kutsub. 

Aamen.