Usuvõitlused

Arvan, et kui küsida inimestelt, mis on usk ja uskumine, siis saaksime sellele küsimusele väga erinevaid vastuseid. Kuid üldjoontes võiks ju öelda, et uskumine on millegi tunnistamine, mida meie näinud ei ole, mida me oma silmaga ei ole kogenud, kuid mille olemas olus oleme me veendunud. Samas võib olla usk suunatud ka tulevikku, kui me ootame ja loodame, et midagi toredat sünnib.

Kuid täna usuvõitluse pühapäeval tasub meil keskenduda sellele esimesele variandile.

Võib-olla on raske üldse mõista seda, et kui on usk, kui on veendumus, siis millest võiks või peaks tekkima usuvõitlus? Kuid maailmas on ju ikka nii, et inimesed saavad ühest asjast väga erineva pildi ning nii on ka uskumisega. Seda, mida Jumal meile on ilmutanud mõistame me väga erinevalt ja pilt, mis meil ka Jumalast seeläbi tekib võib olla väga erinev. Kuid vaatamata sellele on Jumal üks ja seesama, eile, täna ja igavesti. Sõltumata sellest, mida meie arvame.

Lisaks sellele ei ole meil inimestena võimalik eitada ka vastaspoole, kurja poole olemasolu, mis annab väga suure panuse sellesse, et meie uskumine Jumalasse ikka raske oleks. Sest kui me elame ilma Jumalata, siis oleme me ka palju nõrgemad võitluses kurja vastu. Kui me aga oleme koos Jumalaga, on ka need usuvõitlused meile palju kergemad. Meie usku Jumalasse, meie usku evangeeliumisse ju pannakse proovile koguaeg, ja me teeme ka ise selleks päris palju, esitades kõiksugu küsimusi ja väiteid.

Usuvõitlused on ju eelkõige seotud meie kahtluste ja kõhklustega. Sest nii nagu sai kõneldud, uskumine on millegi või kellegi tunnistamine, mida me ei ole näinud. Jah, me võib-olla oleme kogenud midagi imelist ja üleloomuliku, mis aitavad meie usku kinnitada, kuid eks kahtlusi ja kõhklusi ole meis ikka ja alati.

Jeesus on öelnud: Õndsad on need kes ei näe aga usuvad. Ja just see lause on tegelikult see, mis annab meile väga suure toe uskumises.

Me ju püüame inimestena ikka kõike võtta siin maailmas väga reaalsena ja kui midagi meie reaalsuse tajust väljapoole jääb, siis me ütleme: „See ei ole võimalik!“ Kuid tegelikkuses on kõik võimalik. Meie reaalse mõtlemise kohaselt ei oleks ju ka mitte mingil moel võimalik see, et maailm on alguse saanud sõnast, mille Jumal ütles. Kuid nii see ju on! Nii vähemasti suur osa maailmast usub.

Ja võimalik, et üheks põhjuseks, miks uskumine tänapäeval eriti populaarne ei ole, ongi see, et selles on väga vähe seda, mida teaduslikult saaks tõestada. Ja ülikoolides on võimalik õppida küll usuteadust ja harida end selles, mida targad inimesed läbi aegade on uskumisest arvanud ja mida nemad uskunud on, kuid tänapäeva inimesele ju tegelikult ei tõesta see mitte midagi.

Kui aga veel mõelda Jeesuse öeldud lausele, siis see soov kõike teaduslikult tõestada on see, mis lämmatabki uskumist, see on osa usuvõitlusest, kus me püüame usuga seonduvat mahutada reaalse maailma piiridesse, mida meie inimestena seletada suudame, kuid seda võiks ehk võrrelda püüdega mahutada kogu maailma veevaru ühte liitrisesse pudelisse. Meie seda ei suuda, kuid Jumal suudaks.

Seepärast on võimalik ehk ka kõnelda uskumise piiramatusest, sest seda, millesse Jumal annab meile võimaluse uskuda on palju rohkem, kui meie seda ettegi oskame kujutada. Kuid üks ja olulisim uskumine evangeeliumisse. See on meie jaoks üks kindlaim tugi ja abi, mis aitab meid läbi kõigist katsumustest ja aitab meil väljuda usuvõitlustest võitjana.

Evangeelium on justkui käsiraamat uskumise jaoks, kuid samas on ta veel enam, Jeesuse elu ja tegevusega siin maailmas tegi Jumal meile puust ette ja punaseks selle, et uskumine on võimalik ja et see on ainuvõimalik tee pääseda patu ahelatest valla, mis meid köidavad siis maailma külge. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis juutide ajaarvamise järgi Jeesus sündis umbkaudu aastal 3600. Ja kui mõelda sellele, et nii kaua elas inimkond patu pimeduses ja ei suutnud lihtsalt usu kaudu leida väljapääsu sellest, siis Jumala arm ja heldus olid need, mille läbi Jeesus tuli maailma, et näidata inimestele, teha puust ette ja värvida punaseks, et ka teisiti on võimalik elada. On võimalik elada nii, et sa armastad oma vaenlast ja palvetad tema eest, on võimalik elada nii, et me armastame ja usume ja usaldame Jumalat kõiges.

Kuid seda pole siiani mõistnud kõik inimesed maailmas. Kristlasi on maailmas ja, küll kõige enam, kuid on ju väga palju maailmas neid, kes on kombe pärast kristlased, või seepärast et traditsioon on selline. Kui palju on aga tõsiselt uskuvaid ja oma usus veendunud inimesi maailmas? Seda numbrit vist  ei olegi võimalik kokku arvestada. Ja see ei olegi oluline.

Meie jaoks on oluline, et me vaataksime endasse, vaataksime oma elu ja mõtleksime, kas selles on kõik nii, nagu see peaks olema ühe uskliku inimese elus? Ja millises olukorras on meie usk? Kas me ikka ootame vaid, et sünniks imeteod, et kui me näeme siis ka usume, või oleme me valmis uskuma ja tunnistama ka ilma nägemata?

Usuvõitlus toimub meis igaühes, ja tegelikult oleme me võitlemas mõlemal poolel, osa meist võitleb usu poolt, ja siis meie reaalne mõtlemine ja saatan temaga koos võitleb selle vastu, et ikka tekitada meis soovi saada kõigele tõestust.

Üks tark mees on kunagi öelnud, et selleks, et inimene saaks tunda, peab ta oma mõtlemist piirama, sest mõtlemine takistab tundmist. Ja tundub, et nii on ka uskumisega. Reaalne mõtlemine takistab meil uskuda, sest uskumine on väga paljus tundmisega seotud. Nii ongi ehk suurim võitlus meis see, et me tahame näha kõike, millesse soovime uskuda ja kui ei näe, ei taha ka uskuda.

Aga nii nagu Paulus meile täna ka ütleb: evangeelium on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub!!! Arvan, et just selle mõttekillu peame me täna oma teele kaasa võtma, ja ikka kui ka meie usuvõitlus keeruline on, siis otsima tuge evangeeliumi sõnast. Sest Jumal on kõik targasti seadnud ja andnud meile väga suure abi tõesti evangeeliumi näol, et meie usku kinnitada ja meid julgustada uskuma.

Aamen